Sügavjahutusega lämmastiku tootmise ajalugu on ligi saja-aastane ja protsessi voog paraneb pidevalt. Survekõikumisega adsorptsiooniga lämmastiku tootmine on viimastel aastakümnetel välja töötatud ja turul laialdaselt aktsepteeritud tehnoloogia. Selles artiklis võrreldakse nende kahe erinevusi protsesside, kulude, toimingute ja tootetüüpide osas ning tehakse asjakohased järeldused. 1. Krüogeense lämmastiku tootmise tüüpiline protsessivoog: kogu protsess koosneb õhu kokkupressimisest ja puhastamisest, õhu eraldamisest ja vedela lämmastiku aurustamisest. Kokkusurutud ja puhastatud õhk siseneb õhukompressorisse pärast seda, kui see on läbi õhufiltri puhastatud tolmust ja mehaanilistest lisanditest, surutud kokku vajaliku rõhuni ja suunatakse seejärel õhutemperatuuri vähendamiseks õhujahutisse. Seejärel sisenege õhukuivatusseadmesse, et eemaldada õhust vesi, süsinikdioksiid, atsetüleen ja muud süsivesinikud. Õhu eraldamine: Puhastatud õhk siseneb õhueraldustornis asuvasse põhisoojusvahetisse ja jahutatakse tagasivoolugaasiga (produkti lämmastik, heitgaas) küllastustemperatuurini. Seejärel saadetakse see destilleerimistorni põhja, et saada lämmastikgaasi torni ülaosas. Seejärel surutakse vedel õhk drosselisse ja suunatakse aurustamiseks kondensatsiooniaurustisse. Samal ajal kondenseerub osa destilleerimistorni saadetud lämmastikgaasist. Osa kondenseerunud vedelast lämmastikust kasutatakse destilleerimistorni tagasijooksuvedelikuna ja teist osa kasutatakse vedela lämmastiku produktina õhueraldustornist väljumiseks. Kondensatsiooniaurusti heitgaas soojendatakse peamise soojusvaheti abil uuesti temperatuurini 130 K ja see siseneb paisu- ja jahutusseadmesse, et tagada õhueraldustorni jahutusvõimsus. Osa paisutatud gaasist kasutatakse molekulaarsõela regenereerimiseks ja jahutamiseks ning seejärel juhitakse summuti kaudu atmosfääri. Vedela lämmastiku aurustamine: õhueraldustornist tulev vedel lämmastik siseneb ladustamiseks vedela lämmastiku mahutisse. Õhueraldusseadmete hoolduse käigus siseneb akumulatsioonipaagis olev vedel lämmastik aurustisse ja kuumutatakse enne toote lämmastiku torujuhtmesse suunamist. Krüogeense lämmastiku tootmisel on võimalik toota lämmastikku puhtusega 99,999%. 2. Peamise varustuse tutvustus: Õhufilter: Õhukompressori sees oleva mehaanilise liikumispinna kulumise vähendamiseks ja õhukvaliteedi tagamiseks peab õhk enne õhukompressorisse sisenemist tolmu ja muude lisandite eemaldamiseks läbima õhufiltri. . Praegu kasutavad õhukompressorid õhu sissevõtuks enamasti jämeda või keskmise efektiivsusega filtreid. Õhukompressorid: tööpõhimõtte järgi võib õhukompressorid jagada kahte kategooriasse: mahu- ja kiiruskompressorid. Praegu kasutatakse õhukompressorites enamasti kolb-tüüpi õhukompressoreid, tsentrifugaalõhukompressoreid ja kruvitüüpi suruõhujahuteid: neid kasutatakse suruõhu temperatuuri vähendamiseks enne õhukuivatuspuhastisse ja õhueraldustorni sisenemist, vältides olulisi kõikumisi sisselasketemperatuur ja suudab analüüsida suuremat osa suruõhu niiskusest. Tavaliselt on lämmastik-vesijahutid (koosnevad vesijahutustornist ja õhkjahutustornist: vesijahutustorn jahutab ringlevat vett õhueraldustornist väljuva heitgaasiga ja õhkjahutustorn jahutab õhku eraldustornist väljuva ringleva veega. vesijahutustorn) ja freooni õhujahuteid. Õhukuivatuspuhasti: suruõhk sisaldab pärast õhujahuti läbimist siiski teatud koguses vett, süsinikdioksiidi, atsetüleeni ja muid süsivesinikke. Külmunud vee ja süsinikdioksiidi sadestumine õhueraldustorni võib blokeerida kanaleid, torustikke ja ventiile. Atsetüleeni kogunemine vedelasse hapnikusse kujutab endast plahvatusohtu ning tolm võib töötavaid masinaid kulutada. Õhueraldusseadme pikaajalise ohutu töö tagamiseks tuleb nende lisandite eemaldamiseks paigaldada spetsiaalsed puhastusseadmed. Kõige sagedamini kasutatavad õhupuhastusmeetodid on adsorptsioon ja külmutamine. Praegu kasutatakse molekulaarsõela adsorptsioonimeetodit laialdaselt Hiina väikestes ja keskmise suurusega lämmastiku tootmisettevõtetes.
